Mina > Kõige algus

Miski värahtas
südame lähedal
nii õrnalt otsekui unes,
hell, habras ja hea.
Hõiskan end hingetuks.
Naeran ja nutan.
Olen päike...
olen üleni päike
ja mu mõtted on päikesekiired.
Las ma üleni säran
Olen kevad
Olen üleni kevad
Sest tema see nimetu tema
patsutab varsti mu palet
ja ütleb EMA. /J Kaidla /

Mind oodates

Arvatav sünnikuupäev oli: 21. november 2008
Arvatav sugu oli tüdruk, mis selgus 12+1. rasedusnädalal.

Emme mõtles mind oodates: Olin eluaeg meeletut hirmu tundnud sünnituse ees. Eriti kartsin just aega peale sünnitust. Juhul kui peaks olema palju rebendeid või lahkliha lõige, et kuidas need õmblused paranevad (mul ei parane asjad kiiresti). Kui aga rasedus käes oli, siis enam ei kartnud. Võtsin seda kui paratamatust, et tagasi teed enam pole. Ja pealegi - kõik naised on siiani hakkama ju saanud :).
Muidu ei saanud ma väga aru, et rase olen. Mingeid tüüpilisi sümptomeid ja hädasid mul polnud. Välja arvatud meeletu unevajadus ja magusa mitte tahtmine - eriti esimesel 3 kuul. Seda millal väike Freia välja kõhust tuleks ootasin ma ka kannatamatult. Mitte et oleks nii raske olla olnud, vaid tahtsin teda juba nii väga näha.

Rasedus oli ilus aeg.

Issi mõtles mind oodates: Issi mõtles juba siis, kuidas sa istud päeval, kui ta tööd teeb, tema juures mõnes külgkorvis. Ta sulle vene motikaid tutvustab ja sinna juurde kuuluvaid jubinaid ning õpetab käsi määrima ;).

Oodates kutsuti mind nii: tibu, tsikk


Siin ma nüüd olen

Sündisin: 21. november 2008 kell 6:40
Olin kena tütarlaps!

Kaalusin sündides: 3815 grammi
Olin sündides: 51 sentimeetrit pikk
Sünnihinneteks sain: 8/8
Minu juuksed olid pruunid
Silmad olid tumehallikas sinised


Kuidas ma sündisin

Sünnikoht: AS Fertilitas erahaigla
Sünni juures viibisid: emme loomulikult :) ja issi ka
Ämmaemand oli: Katrin Klein
Arst oli: Ena Volmer

Arstist või ämmaemandast lähemalt: ämmaemand oli hästi tore, abivalmis ja toetav. Selline emalik, kuid õnneks mitte nunnutaja (selline asi emmele poleks kohe üldse meeldinud). Kiitis emmet kogu aeg.

Emme kirjeldus sünnitusest: Raseduse lõpul otsustasin, et ei jõua enam ära oodata, et saaks juukseid jälle värvida. Viimati sai värv pähe pandud jaanuaris ja kes teab kuidas ja millal uue ilmakodaniku kõrvalt selleks aega leiab. Seega neljapäeval (20.11.08) tuli Berit mul juukseid õhtul värvima. Ise kartis hirmsasti, et äkki hakkan sünnitama ja mõtles juba kuidas kiiruga mult värvi maha peseb vajadusel. Ennem kui Markoga 5 paiku koju jõudsime, siis avastasin, et mul on hakanud limakorki erituma. Mina aga võtsin asja rahulkult, sest paljudel hakkas seda tulema juba paar nädalat enne sünnitust ja arvasin, et ju ka mul aega küll. Igaks juhuks otsustasin Beritile seda mitte mainida, et ärevusse ei satuks. Varsti jõudis Berit värvis mu pea ja 8 paiku läks ära. Hakaksime Markoga süüa tegema ja mina tundsin mingeid imelikke tuikeid alaselja ja kõhu piirkonnas. Midai täiesti uut. Kuid toimetasin edasi. Kui söödud oli siis vaatasin, et kell 9 läbi ja neid tuikeid üks jagu tihedalt olnud. Ütlesin markole, et äkki peaks igaks juhuks vahesid mõõtma. Muidu äkki ei tunnegi sünnituse algust ära. Mõõtsime siis. Oli 5 miinuti tagan regulaarselt. Otsustasime enne duśśi kontrolli asjad igaks juhuks ära pakkida ja teed valmis keeta kaasa võtmiseks. Peale 11-st läksin siis duśśi alla kontrolli, et kason siis libakad või õige asi. Ligi 20 min suutsin seal vedeleda. Siis hakkasime uuesti mõõtma.Vahed jõudsid lõpuks 3-4 min kanti. Kell 1 otsustasime Fertilitasse helistada ja uurida, kas peaksime sinna tulema hakkama. Valud ei olnud iseenesest veel hullud. Vabalt ära hingatavad. Meilt uuriti kui kaugelt tuleme ja lubati tulema hakata, kuid kiirustada polevat veel vaja. Uurisime, siis milline massaaź mulle paremini mõjub ja tegime viimaseid pilte. Marko joonistas kella paberile ja tuhude vahe pani sinna kirja. Kell 2 liikusime siis kodinatega autosse ja hakkasime Viimsi poole sõitma. Fertilitasse jõudes oli seal kõik hämar(kell oli umbes pool kolm). Meie astusime ämmaemandale vastu endal näod naeru täis. Ämmakas juhatas meid perepalatisse nr 1 ja tundus nagu oleks maja täiesti tühi. Võtsime õuriided ära ja ämmakas kontrollis mu avatust. Emakakael oli juba ilusti lühenenud ja avatust 1,5 cm. Minu mõte oli, et siin läheb veel vähemalt 24h kui nii vähe alles. Pikk töö ees. Siis pandi mulle KTG külge, mis paljude juttude kohaselt pidi hästi ebamugav olema. Mind see eriti ei häirinud. Igaks juhuks ei julgenud ma Markol nimmemassaaźi KTG ajal teha (äkki liigub paigast ära). Selle võrra olid tuhud valusamad. Ämmakas lubas uuesti tulla kontrollima ja KTG-d panema kell 4:30. Kuna avatust oli alles nii vähe, siis vanni minekust ma ei rääkinud veel midagi. Arvasin, et jõuab sinna veel küll (esmasünnitajatel pidi ju suht kaua aega minema). Seega suundusin hetkel veel duśśi alla. Marko andis mu teepudeli ka mulle sinna, et vedelikupuudus ei tekiks. Istusin ja seisin seal vaheldumisi umbes pool tundi. Siis oli juba nii palav mul, et ei suutnud seal kauem olla ning läksin palatisse voodisse külili. Marko jätkas jälle massaaźiga tuhude aeg ja minaikka hingasin hoolega. Varsti oligi kell juba pool 5. Ämmakas tuli kontrollima. Avatust oli juba 7cm. Olin sel hetkel nii õnnelik, et juba 7 ehk võimalus valuvaigisteid võtta on möödas (tohib ju 3-6cm avatuse puhul ainult).Ja teine mõte oli, et valud polegi nii hullud olnud - küllap kannatan siis ka lõpuni ära. Siis küsis ämmakas luba veed avada ning kui see tehtud pani mulle jälle KTG külge. Seekord küsisin, kas Marko võib massaaźi teha samal ajal ja ämmakas lubas. Nii oli palju parem. Peale seda veidi peale 5-te liikusime juba sünnitustuppa ja peagi hakkasid ka pressid. Vahetasime asndeid nii seistes mingi riistapuu najal kui ka järil istudes. Marko küsis pidevalt, kas tahan juua. Mina loomulikult vastasin, et ma ei tea. Sel hetkel tahtsin ainult kodus oma voodis magada. Jõin siis igaks juhuks, sest tegelt oli janu ikka küll. Minu jaoks oli pressimise osa kõige raskem sünnitusest. Mind tabasid igasugused vastakad tunded. Ma oleks heameelega ükskõik kus mujal olnud. Soovisin mõtetes asju, mis võimatud, ise sellest samal ajal teadlik olles. Vahepeal anti mulle tablett keele alla, et emakas ära ei väsiks. Pidevalt oli tunne, et kohe lähen sealt alt lõhki ja nii valus on. Lõpuks võtsin ikkagi kogu jõu ja julguse kokku ja tibu tuli ilmale (kell 6:40). Väike Freia pandi kohe rinnale ja ta jäi silmapilkselt vait. Ta oli nii armas ja proovisime talle tissi ka natuke anda. Mingi hetk küsiti, kas issi tahab nabanööri läbi lõigata. Issi oli meil veidi kõhklev ja arvas, et jätab selle töö asjatundjatele ehk arstidele. Kui minu väikse julgustamise peale lõikas siiski ise läbi. Veel mäletan seda, et Freia oli mul juba tükkaega (umbes 10 min) rinnal olnud, kui ämmakal tuli pähe, et peaks kontrollima, kas Shoisil ikka oli õigus, et tuleb tüdruk või eksis ta seekord. Naljakas... kõik olid Shoisi ennustuses nii kindlad siiani olnud, et keegi ei taibanud sellist küsimust esitada või seda kohe kontrollidagi. Oli siiski tüdruk! Samal ajal, kui ta mul rinnal oli, siis punnitasin ka platsenta välja ja mind hakati üle kontrollima ning tehti paar ilupistet. Õmblemise vahepeal kaaluti, mõõdeti, lasti kergelt vee alt vist ka läbi ja pandi riide. Nutma puhkes ta ainult riidesse pannes. Kohe peale seda anti ta rinnale tagasi. Kuigi rebendeid eriti polnud, siis õmblemise aeg tundus ilmatu pikk. Valus polnud - kõigest ebamugav. Lõpuks ka see tehtud - saime tagasi oma perepalatisse. Kell hakkas kaheksa saama. Ämmakas veel mainis, et sünnihetkel sadas lund, mis oli veel täpp i peal.
Kes mind haiglas külastasid: Haiglas ei külastanud mind keegi. Kuna jõudsime sinna öösel ja mina tulin välja hommikul, siis emme ja issi olid nii väsinud magamata ööst, et ei tahtnud reedel külalisi vastu võtta. Kui oleksime pidanud pühapäevani sinna jääma, siis oleks lubanud teistel mind imetlema ka tulla laupäeval, kuid õnneks saime laupäeval juba koju.

Haiglas veedetud aeg: Haiglas me peamiselt magasime ja vahepeal sõime ka. Kuna olin sündimisest nii väsinud, siis tahtsin emme tissi iga 5-6 tunni tagant. Aga kuna olin muidu vahepeal üleval ja uudistasin, siis emme ei kartnud, et ma oleks niii väsinud, et süüagi ei jõua. Lihtsalt siia ilma tulemine väsitas ja vajasin nüüd sellest välja puhkamist. Emmele ja issile õpetati ka mnu eest hoolitsemist. Kuna minuvanemad on jaheda lembesed, mis magamistuba puudutab, siis nad keerasid kõik radikad kinni ja tegid mingi aja tagant akna lahti tuulutamiseks, sest seal oli nii palav ja õhku polnud üldse. Kui arstid mind järgmine hommik vaatama tulid, siis nad ehmatasid ära, et nii külm. Emme ja issi vastasid selle peale, et lõpuks hakkab normaalseks minema :). See oli ka põhjus miks vanemad minuga ruttu koju tahtsid minna. Neil oli tunne, et jäävad õhupuudusest seal muidu aigeks. Õnneks meile anti ka luba, kui teisipäeval järelkontrolli tuleme, et ka süstid saada.

Kuidas ma nime sain

Minu nimi on Freia Luise Pettai, see pandi minule 26. november 2008 (~5 päevaselt). Nime tähendus: Freia algne vorm on Freya ja pärineb Põhjala mütoloogiast. Freya oli armastuse, viljakuse ja ilu jumalanna. Ta sõitis kaarikul, mida vedasid kassid ja oli alati ümbritsetud inglitest. Luise on tuletatud nimedest Louise-> Louis -> Ludwig. Viimane omakorda on saksa nimest Hludwig, mis tähendab kuulsat sõdalast/kuulsust.

Miks just selline nimi? Emmel oli palju nimesid välja mõeldud ja arvutisse faili kirjutatud ning nad täitsid seda issiga pidevalt. Kuid Freia oli üks emme lemmikuid just oma erilisuse pärast ja vaikselt lootis, et issi sellega ka lõpuks päri jääb ehk. Raseduse lõpu poole tekkis emmel tunne, et Luise on ka nii armas ikka sealt nimistust ja eriti hästi sobiksid nad Freiaga ja minu perekonnanimega kõik koos kokku. Kui emme ja issi otsustama hakkasid, siis arvas ka issi, et emme variant on parem kui tema algne kõige lemmikum Marti(i)na.
Teised valikud olid: Viimases esikümnes olid veel järgmised variandid:
Karita, Kirsi, Kirsika, Krõõt, Marleen, Marti(i)na, Mirell, Saskia

Minu hüüdnimedeks on: Puravik, tibu, tupsu, täpike (vanaema Liliani jaoks)...


Esimest korda koju

Tulin esimest korda koju: 22. november 2008 (~1 päevaselt)
Kodu aadressiks oli: Pelgulinn
Kodus võttis vastu: kiisu Mimi (kutsu Fifty oli külas vanavanemate juures Pirital)
Minu esimesest kodust lähemalt: Roosakas kahekordne maja. Maja ees hekk ja vahtrad ning taga suur hoov, kus garaaz, õunapuud ja grillimise plats.

Päevast lühidalt: Sellest päevast suurt ei mäleta. Koju jõudsime vist 2 paiku ja õhtul kui onu Janis ka Tallinna tagasi oli jõudnud, siis tulid nad mummi Ilme ja Veltsiga minule korraks külla. Nemad olid siis mu esimesed külalised. Mummi süles oli hästi hea olla :)
Ilm oli: Hästi ilus talve ilm oli. Täpselt selline nagu olema peab. Mõnusalt lumine, kuid mitte tuuline ja külm. Päike ka piilus. Õhtul kui juba kodus olime, siis hakkas torm. Torm kestis mitu päeva. Nii hea, et ikka pühapäevani sünnitusmajja ei pidanud jääma :)




POSTITA TEATEID

Kui soovid alati saada e-maili, kui seda kodulehte muudetakse, siis palun sisesta siia oma e-mail!
MINA
KÕIGE ALGUS
MINU ARENG
ESIMESED...
SUGUPUU
REISIMINE
TERVIS
LASTEAED
JUTUNURK
MEEDIAGALERII
MEIE SÕBRAD
KOMMENTAARID